Olokun - ookeani sügavuste orisha

  • Jaga Seda
Stephen Reese

    Joruba mütoloogias oli Olokun maa vee ja ookeani sügavuste orisha (või vaim), kus valgus ei paistnud kunagi. Teda peeti kõigi veekogude valitsejaks maa peal ja tal oli isegi võimu teiste veejumaluste üle. Olokunit austati sõltuvalt asukohast kas meessoost, naissoost või androgüünsena.

    Kes oli Olokun?

    Olokuni vaha sulatamine. Vaata seda siit.

    Müütide kohaselt olevat Olokun olnud Aje, rikkuse ja ookeani põhja orisha isa. Kuigi enamik inimesi usub, et Olokun on meesjumalus, pidasid aafriklased teda sageli kas meessoost, naissoost või androgüünseks jumaluseks. Seetõttu sõltub Olokuni sugu tavaliselt sellest, millises religioonis orishat kummardatakse.

    Joruba religioonis räägitakse, et Olokun oli naise kujul suure keisri Oduduwa naine. Ta oli sageli vihane ja armukade oma abikaasa paljude teiste naiste suhtes ning räägitakse, et ta lõi vihahoos Atlandi ookeani.

    Mõnedes aruannetes öeldakse, et Olokun oli abikaasa või armastaja Yemaya Mõned allikad väidavad siiski, et Olokunil ei olnud armukeid, naisi ega lapsi ja ta elas üksi oma merealuses palees.

    Olokun oli võimas oriša, keda austati ja kardeti väga, sest tal oli võime hävitada kõike, mida ta tahtis, vallandades ookeani sügavused. Tema ületamine võis tähendada maailma hävimist, nii et ükski jumalus või inimene ei julgenud seda teha. Kuigi ta oli väga agressiivne ja võimas oriša, oli ta ka väga tark ja teda peeti kõigi teiste vee- ja vee-orišade autoriteediks. orishad joruba mütoloogias Ta kontrollis ka kõiki veekogusid, suuri ja väikeseid, sest need olid tema valduses.

    Müüdid Olokuni kohta

    Olokun oli teatud ajal inimkonnaga rahulolematu, sest ta arvas, et inimesed ei austa teda nii, nagu nad peaksid. Seetõttu otsustas ta inimkonda karistada, saates tõusulaineid, et matta maa ja kõik, mis sellel on, vee alla. Vesi kuuletus tema käskudele ja ookean hakkas paisuma. Tohutud lained hakkasid maale tungima ja inimesed, kes elasid rannikust kaugemal, nägidnende poole tulevad veemäed, mis tähendas kindlat surma. Nad jooksid hirmust nii kaugele kui võimalik.

    Selles loo versioonis nägid kõik orishad, mis toimub, ja otsustasid, et Olokuni tuleb peatada edasise kahju tekitamine ja nii küsisid nad nõu Orunmilalt, tarkuse, ennustamise ja teadmiste orishalt. Orunmila ütles neile, et nad vajavad Oguni, võimsa sõjamehe, kes oli suurepärane metallitöödes, abi, et teha kõige pikem metallkett, mida ta saaksteha.

    Vahepeal palus rahvas Obatala , inimkehade loojale, paludes teda sekkuda ja päästa nende elu. Obatala läks kõigepealt Ogunile vastu ja võttis väga pika keti, mille Ogun oli teinud. Seejärel seisis ta ookeani ja inimeste vahel, oodates Olokuni.

    Kui Olokun kuulis, et Obatala ootab teda, tuli ta tohutu laine seljas, käes oma hõbedane fänn. Obatala käskis tal oma tegevuse lõpetada. Mõnede versioonide järgi austas Olokun Obatalat sügavalt ja lubas loobuda oma plaanist lõpetada inimkond. Teiste versioonide järgi aga püüdis Obatala Olokuni ketti ja lõi ta sellega merepõhja.

    Loo teises versioonis oli see Yemaya, ookeani emajumalanna, kes rääkis Olokuniga ja rahustas teda. Kui ta rahunes, taandusid hiiglaslikud lained, jättes maha kaunid pärlid ja korallid, mis olid üle kogu ranna laiali pillutatud, kingitusena inimkonnale.

    Olokuni kummardamine

    Olokun oli jorubade usundis oluline orisha, kuid afro-brasiilide usundis mängis ta ainult väikest rolli. Inimesed kummardasid Olokuni ja tegid oma kodudes orisha auks altarid. Räägitakse, et kalurid palvetasid teda iga päev, paludes turvalist merereisi ja nad kummardasid teda ustavalt, kartuses teda vihastada. Ka tänapäeval austatakse Olokunit sellistes piirkondades nagunagu Lagos.

    //www.youtube.com/embed/i-SRJ0UWqKU

    Lühidalt

    Olokunist ei ole peale ülaltoodud müütide palju teada. Kuigi ta ei olnud kõigi lemmik orisha, austasid teda siiski nii inimesed kui ka orishad väga. Isegi tänapäeval, kui meri paisub või lained lainetavad, usuvad inimesed, et see on tingitud sellest, et Olokun on vihane ja et kui ta ei oleks aheldatud mere sügavuses, ei kõhkleks ta ikkagi kogu maad ja inimkonda alla neelata.

    Stephen Reese on ajaloolane, kes on spetsialiseerunud sümbolitele ja mütoloogiale. Ta on sellel teemal kirjutanud mitmeid raamatuid ning tema töid on avaldatud ajakirjades ja ajakirjades üle maailma. Londonis sündinud ja üles kasvanud Stephenil oli alati armastus ajaloo vastu. Lapsena veetis ta tunde iidseid tekste uurides ja vanu varemeid uurides. See viis ta karjäärile ajaloouurija alal. Stepheni võlu sümbolite ja mütoloogia vastu tuleneb tema veendumusest, et need on inimkultuuri alus. Ta usub, et neid müüte ja legende mõistes saame paremini mõista iseennast ja oma maailma.