Mis on budismi neli õilsat tõde?

  • Jaga Seda
Stephen Reese

    Siddhartha Gautama, keda tavaliselt nimetatakse Buddhaks või "valgustatuks", oli pärit privilegeeritud elust, millest ta lõpuks loobus oma päästepüüdlustes.

    Budistid usuvad, et kui ta ühel päeval puu all mediteeris, sai ta ilmutuse kannatuse mõistest. Sellest ilmutusest sündisid budismi põhialused, mida ametlikult nimetatakse neljaks õilsaks tõeks.

    Nelja õilsa tõe tähtsus

    Neli õilsat tõde on laialdaselt tunnustatud kui Buddha esimene jutlus ja on seega budistliku praktika põhialuseks. Need sisaldavad paljusid põhilisi õpetusi ja juhiseid, mida budistid järgivad.

    • Nad esindavad ärkamist kuna need olid Buddha esimesed loengud. Budistlike legendide kohaselt mediteeris Buddha bodhipuu all, kui tema mõistus sai valgustuse kannatuse ja lunastuse mõistete kohta, mis viis lõpuks tema valgustumiseni.
    • Nad on püsivad ja ei muutu kunagi sest põhiline inimloomus jääb samaks. Kuigi emotsioonid ja mõtted kõiguvad ja olukorrad muutuvad aja jooksul, ei saa ükski inimene vältida ega vältida vanaks saamist, haigestumist ja surma ühel hetkel.
    • Nad tähistavad Lootust et kannatuste, sündimise ja taassünd on lõpp. Nad jutlustavad, et valik on inimese enda teha, kas jääda samale teele või muuta oma kurssi ja lõpuks oma saatust.
    • Nad sümboliseerivad vabadust Järgides valgustumise teed ja saavutades lõpuks Nirvana vabanenud seisundi, ei pea inimene enam kunagi uuesti reinkarnatsiooni läbima.

    Neli märki/nähtust

    See, mis viis Buddha enda elu muutmisele, oli rida olulisi kohtumisi, mis tal 29-aastaselt juhtusid. Räägitakse, et ta lahkus kord oma palee müüridest, et kogeda välismaailma ja oli šokeeritud, nähes tõendeid inimeste kannatuste kohta.

    Vastupidiselt täiuslikule, luksuslikule elule, mis teda sünnist saadik alati ümbritses, avas see, mida ta nägi, tema silmad täiesti teistsugusele maailmale. Need said lõpuks tuntuks kui Buddha neli märki või neli vaatamisväärsust:

    1. Üks vana mees
    2. Haige inimene
    3. Surnukeha
    4. Askeetlik (keegi, kes elas range enesedistsipliini ja abstinentsiga)

    Esimesed kolm märki on väidetavalt pannud teda mõistma, et keegi ei pääse nooruse, tervise ja elu kaotamisest, sundides teda leppima oma surelikkusega. Ja kuna karma reegel on paigas, on inimene sunnitud seda protsessi ikka ja jälle kordama, pikendades oma kannatusi.

    Neljas märk seevastu osutas väljapääsu karmarattast, milleks on nirvaana ehk täiusliku oleku saavutamine. Need neli märki vastandusid sellele elule, mida ta oli alati tundnud, et ta tundis end sunnituna asuma omaenda valgustumise teele.

    Neli õilsat tõde

    Need õpetused, mida budistid tunnevad kui "Ariyasacca", räägivad muutumatutest reaalsustest, mis võimaldaksid saavutada nirvaana. Sõna on tuletatud sõnast "Ariyasacca". ariya , mis tähendab puhast, õilsat või ülevat; ja sacca mis tähendab "tõeline" või "tõeline".

    Buddha kasutas oma õpetustes sageli nelja õilsat tõde, et jagada omaenda teekonda, ja neid võib leida Dhammacakkappavattana Suttas, Buddha esimese loengu ametlikus üleskirjutuses.

    1- Esimene üllas tõde: Dukkha

    Dukkha ehk Esimene õilis tõde, mida tavaliselt peetakse tähendama "kannatust", on mõnikord kirjeldatud kui negatiivset maailma vaateviisi. Kuid see õpetus tähendab enamat kui lihtsalt inimeste kogetava füüsilise valu või ebamugavuse pealiskaudset kirjeldust. See ei ole ei negatiivne ega positiivne.

    Pigem on see realistlik kirjeldus inimeksistentsist, kus inimesed läbivad vaimset stressi, pettumuse või rahulolematuse tunnet või hirmu üksijäämise ees. Füüsiliselt ei saa inimesed pääseda tõsiasjast, et kõik vananevad, haigestuvad ja surevad.

    Arvestades selle tegelikku tähendust, võib Esimese õilsa tõe all mõista ka lahtise või killustunud oleku seisundit. Kui inimene sukeldub väliste või pealiskaudsete naudingute tagaajamisse, kaotab ta silmist oma elu eesmärgi. Oma õpetustes loetles Buddha kuus dukkha juhtumit inimese elus:

    • Sünnituse kogemine või tunnistajaks olemine
    • Haiguse mõju tunnetamine
    • Keha nõrgenemine vananemise tagajärjel
    • Surmahirmu olemasolu
    • Suutmatus andestada ja lasta lahti vihkamisest
    • Kaotad oma südamesoovi

    2- Teine üllas tõde: Samudaya

    Samudaya, mis tähendab "päritolu" või "allikas", on Teine Õilis Tõde, mis selgitab inimkonna kõigi kannatuste põhjusi. Buddha sõnul on need kannatused põhjustatud rahuldamata soovidest ja ajendatud nende puudulikust arusaamisest oma tegelikust olemusest. Soov ei tähenda selles kontekstis lihtsalt tunnet, et tahame midagi, vaid kujutab endast midagi enamat.

    Üks neist on "kāma-taṇhā" ehk füüsiline iha, mis viitab kõigile asjadele, mida me tahame ja mis on seotud meie meeltega - nägemine, haistmine, kuulmine, maitsmine, tunnetamine ja isegi meie mõtted kui kuues meel. Teine on "bhava-taṇhā" ehk igaveseks jäämise iha või kinnipidamine oma eksistentsile. See on püsivam iha, mida Buddha arvates on raske välja juurida, kui ei ole võimaliksaavutab valgustatuse.

    Lõpuks on "vibhava-taṇhā " ehk soov kaotada end. See tuleneb destruktiivsest mõtteviisist, seisundist, kus kaotatakse igasugune lootus ja tahetakse lõpetada eksisteerimine, kuna usutakse, et sellega lõppevad kõik kannatused.

    3- Kolmas üllas tõde: Nirodha

    Kolmas üllas tõde ehk Nirodha, mis tähendab tõlkes "lõpp" või "lõpetamine", jutlustab siis, et kõik need kannatused on lõppenud, sest inimesed ei ole tingimata abitud, sest neil on võime oma kurssi muuta, ja seda nirvaana kaudu.

    Ainuüksi teadvustamine, mis on tegelik kannatamine ja mis seda põhjustab, on juba samm õiges suunas, sest see annab inimesele võimaluse tegutseda. Kui inimene tõstab end üles, et kõrvaldada kõik oma soovid, saab ta taas aru oma tõelisest loomusest. See võimaldab tal siis tegeleda oma teadmatusega, mis viib teda Nirvaana saavutamiseni.

    4- Neljas üllas tõde: Magga

    Lõpuks näitab Buddha teed, kuidas vabaneda kannatustest ja katkestada reinkarnatsiooni jada. See on neljas üllas tõde ehk "Magga", mis tähendab teed. See on Buddha poolt määratletud tee valgustatuseni, keskmine tee kahe äärmusliku sooviavalduse vahel.

    Üks ilming on järeleandmine - lubada endale rahuldada kõiki oma ihasid. Buddha elas kunagi sellist elu ja teadis, et see tee ei kõrvaldanud tema kannatusi. Selle täpne vastand on kõigi ihade, sealhulgas põhilise elatusvajaduse äravõtmine. Seda teed proovis ka Buddha, et hiljem aru saada, et ka see ei ole lahendus.

    Mõlemad teed ei toiminud, sest mõlema elustiili tuum oli ikka veel ankurdatud enese olemasolusse. Seejärel hakkas Buddha jutlustama Keskmisest Teest, praktikast, mis leiab tasakaalu mõlema äärmuse vahel, kuid samas kaotab inimese teadlikkuse iseendast.

    Ainult oma elu enesetundest lahutamine võimaldab inimesel saavutada valgustatuse. Seda protsessi nimetatakse Kaheksakordne tee , mis on Buddha poolt seatud suunised selle kohta, kuidas inimene peaks oma elu elama, mis puudutab maailma mõistmist, oma mõtteid, sõnu ja käitumist, oma elukutset ja püüdlusi, oma teadvust ja asju, millele ta tähelepanu pöörab.

    Kokkuvõte

    Neli õilsat tõde võivad tunduda sünge elumõttena, kuid oma sisimas on see jõudu andev sõnum, mis räägib vabadusest ja oma saatuse üle kontrolli omamisest. Selle asemel, et saada piiratud mõttega, et kõik, mis juhtub, on ette määratud ja seda ei saa muuta, sisaldavad budismi õpetused ideed, et vastutuse võtmine ja õigete valikute tegemine muudab teie teekonda.tulevikus.

    Stephen Reese on ajaloolane, kes on spetsialiseerunud sümbolitele ja mütoloogiale. Ta on sellel teemal kirjutanud mitmeid raamatuid ning tema töid on avaldatud ajakirjades ja ajakirjades üle maailma. Londonis sündinud ja üles kasvanud Stephenil oli alati armastus ajaloo vastu. Lapsena veetis ta tunde iidseid tekste uurides ja vanu varemeid uurides. See viis ta karjäärile ajaloouurija alal. Stepheni võlu sümbolite ja mütoloogia vastu tuleneb tema veendumusest, et need on inimkultuuri alus. Ta usub, et neid müüte ja legende mõistes saame paremini mõista iseennast ja oma maailma.