Šotimaa sümbolid (koos piltidega)

  • Jaga Seda
Stephen Reese

    Šotimaal on pikk, rikas ja mitmekesine ajalugu, mis kajastub nende ainulaadsetes rahvussümbolites. Enamik neist sümbolitest ei ole ametlikult tunnustatud rahvussümbolitena, vaid on hoopis kultuurisümbolid, alates toidust kuni muusika, riietuse ja iidsete troonideni. Siin on ülevaade Šotimaa sümbolitest ja sellest, mida nad esindavad.

    • Rahvuspäev: 30. november - Püha Andrease päev
    • Rahvushümn: "Flower of Scotland" - kõige tähelepanuväärsem hümnide hulgast
    • Riiklik valuuta: Inglise nael
    • Rahvusvärvid: Sinine ja valge/ kollane ja punane
    • Rahvuslik puu: Mänd
    • Rahvuslill: Ohtrikud
    • Rahvuslik loom: Ükssarvik
    • Rahvuslik lind: Kuldne kotkas
    • Rahvuslik roog: Haggis
    • Riiklik magus: Makroonid
    • Rahvuslik luuletaja: Robert Burns

    Saltire

    Saltire on Šotimaa riigilipp, mis koosneb sinisel väljal asuvast suurest valgest ristist. Seda nimetatakse ka Püha Andrease rist, kuna valge rist on sama kujuga kui see, mille peal Püha Andrease ristilöömine toimus. 12. sajandist pärit lipp on arvatavasti üks vanimaid lippe maailmas.

    Lugu räägib, et kuningas Angus ja šotlased, kes läksid inglased vastu lahingusse, olid vaenlase poolt ümber piiratud, mispeale kuningas palvetas päästmise eest. Sel ööl ilmus Püha Andreas Angusele unes ja kinnitas talle, et nad saavad võitu.

    Järgmisel hommikul ilmus mõlemale poolele lahingus valge saltire, mille taustaks oli sinine taevas. Kui šotlased seda nägid, said nad julgeks, kuid inglased kaotasid oma enesekindluse ja said lüüa. Pärast seda sai saltire'ist Šoti lipp ja on sellest ajast saadik olnud Šoti lipp.

    Äädikas

    Ohakas on ebatavaline lilla lill, mis kasvab metsikult Šotimaa mägismaal. Kuigi see on nimetatud Šotimaa rahvuslilleks, on selle täpne põhjus tänaseni teadmata.

    Šoti legendide kohaselt päästis magavaid sõdalasi ohaka taim, kui üks Norra armee vaenlasest joodik astus torkivale taimele ja hüüdis valjusti, äratades šotlased üles. Pärast edukat lahingut norra sõdurite vastu valisid nad Šoti ohaka oma rahvuslilleks.

    Šoti ohakas on ka Šoti heraldikas esinenud juba mitu sajandit. Tegelikult on Kõige auväärsem ohaka ordu on eriauhind rüütellikkuse eest, mida antakse neile, kes on andnud olulise panuse nii Šotimaale kui ka Ühendkuningriigile.

    Šoti ükssarvik

    Muinasjutulise mütoloogilise olendi, ükssarviku võttis Šotimaa rahvusloomaks kuningas Robert juba 1300. aastate lõpus, kuid Šotimaaga on ta olnud seotud juba sadu aastaid varem. Ta oli nii süütuse ja puhtuse kui ka võimu ja mehelikkuse sümbol.

    Ükssarvik, mida peeti kõige tugevamaks loomaks, olgu ta siis mütoloogiline või tegelik, oli taltsutamatu ja metsik. Müütide ja legendide kohaselt võis teda alandada ainult neitsi neiu ja tema sarv oli võimeline puhastama mürgitatud vett, mis näitas tema tugevat tervendavat jõudu.

    Ükssarvikut võib leida kõikjal Šotimaa linnades. Kõikjal, kus on "mercat cross" (ehk tururist), leiad kindlasti torni tipus ükssarviku. Neid võib näha ka Stirlingi lossis ja Dundee's, kus üks vanimaid sõjalaevu HMS Unicorni näol on kujutatud üks sarvik.

    Šotimaa kuninglik lipp (Lion Rampant)

    Šotimaa kuninglikku lippu, mida tuntakse ka kui Šotimaa kuninga lipuna, kasutas esmakordselt kuningliku embleemina Aleksander II juba 1222. aastal. Sageli peetakse seda lippu ekslikult Šotimaa riigilipuks, kuid õiguslikult kuulub see Šotimaa kuningale või kuningannale, praegu kuninganna Elizabeth II-le.

    Banner koosneb kollasest taustast, millel on punane topeltraam ja punane lõvi, mis seisab keskel tagajalgadel. See kujutab väidetavalt riigi rahvusliku uhkuse ja võitluse ajalugu ning seda on sageli näha Šoti ragbi- või jalgpallivõistlustel lehvitamas.

    Lõvi on Šoti ja Briti monarhide kuningliku vapi ja kuninglike lippude kilbil ning sümboliseerib Šotimaa Kuningriiki. Nüüd on selle kasutamine ametlikult piiratud kuninglike residentuuride ja monarhide esindajatega. See on jätkuvalt tuntud kui Šotimaa Kuningriigi üks tuntumaid sümboleid.

    Scone'i kivi

    Scone'i kivi koopia. Allikas.

    Scone'i kivi (mida nimetatakse ka kroonimiskiviks või saatuse kiviks) on ristkülikukujuline punakast liivakivist plokk, mida on läbi ajaloo kasutatud Šoti monarhide inaugureerimisel. Seda peetakse monarhia iidseks ja pühaks sümboliks, kuid selle varaseimad alged on teadmata.

    1296. aastal konfiskeeris kivi Inglise kuningas Edward I, kes lasi selle Londonis Westminsteri kloostris trooniks ehitada. Sellest ajast alates kasutati seda Inglismaa monarhide kroonimistseremooniatel. Hiljem, kahekümnenda sajandi keskel, viisid neli šoti üliõpilast selle Westerminsteri kloostrist välja, misjärel selle asukoht oli teadmata. Umbes 90 päeva hiljem ilmus see Arbroathi kloostrisse.Abbey, 500 miili kaugusel Westminsterist, ja 19. sajandi lõpus tagastati see Šotimaale.

    Tänapäeval on Scone'i kivi uhkelt välja pandud Crown Room'is, mida külastavad igal aastal miljonid inimesed. See on kaitstud artefakt ja lahkub Šotimaalt ainult kroonimise korral Westminster Abbey's.

    Viski

    Šotimaa on Euroopa riik, mis on äärmiselt kuulus oma rahvusjoogi - viski - poolest. Šotimaal on sajandeid valmistatud viskit ja sealt on see jõudnud peaaegu kõikjale maailmas.

    Räägitakse, et viski valmistamine sai alguse Šotimaal, kui veinivalmistamise meetodid levisid Euroopa kloostritest. Kuna neil ei olnud ligipääsu viinamarjadele, kasutasid mungad teraviljapüree, et valmistada piirituse kõige elementaarsemat versiooni. Aastate jooksul on see suuresti muutunud ja nüüd valmistavad šotlased mitut tüüpi viskit, sealhulgas linnase-, teravilja- ja seguviskit. Igaühe erinevus ongitüüp on loomisprotsessis.

    Tänapäeval on mõned kõige populaarsemad seguviskid, nagu Johnnie Walker, Dewars ja Bells, tuntud mitte ainult Šotimaal, vaid kogu maailmas.

    Heather

    Kanarbik (Calluna vulgaris) on mitmeaastane põõsas, mis kasvab maksimaalselt kuni 50 sentimeetri kõrguseks. Seda leidub laialdaselt kogu Euroopas ja see kasvab Šotimaa küngastel. Läbi Šotimaa ajaloo peeti palju sõdu positsiooni ja võimu pärast ning sel ajal kandsid sõdurid kanarbikku kui kaitsevalmiduse talismani.

    Šotlased kandsid kaitseks ainult valget kanarbikku, sest punase või roosa kanarbiku kohta öeldi, et see on verega määrdunud, kutsudes verevalamist oma ellu. Seetõttu hoolitsesid nad selle eest, et nad ei kannaks lahingusse muud värvi kanarbikku kui valge. Uskumuse kohaselt ei kasva valge kanarbik kunagi pinnasel, kus oli valatud verd. Šoti folklooris räägitakse, et valge kanarbik kasvab ainult seal, kuskus haldjad on olnud.

    Kanarbik peetakse Šotimaa mitteametlikuks sümboliks ja isegi tänapäeval usutakse, et selle oksa kandmine võib kellelegi õnne tuua.

    Kilt

    Kilt on särgilaadne, põlvepikkune rõivas, mida šoti mehed kannavad šoti rahvusliku riietuse olulise elemendina. See on valmistatud riidest, millel on risti ruuduline muster, mida nimetatakse "tartaniks". Seda kantakse koos ruudulise ruuduga, see on püsivalt plisseeritud (välja arvatud otstest), mähitud ümber inimese vöökoha, mille otsad kattuvad, moodustades ees topeltkihi.

    Nii kilt kui ka ruuduline rätik töötati välja 17. sajandil ja koos moodustavad nad Briti saarte ainsa rahvusliku rõiva, mida kantakse mitte ainult erilistel puhkudel, vaid ka tavalistel üritustel. Kuni Teise maailmasõjani kandsid kilti lahingutes ja ka šoti sõdurid Briti armees.

    Tänapäeval kannavad šotlased jätkuvalt kiltti kui uhkuse sümbolit ja tähistavad oma keldi pärandit.

    Haggis

    Haggis, Šotimaa rahvusroog, on soolane puding, mis on valmistatud lambalihast (elundiliha), sibulast, rasvast, kaerahelvestest, vürtsidest, soolast ja puljongist. Varem valmistati seda traditsiooniliselt lambamaha sisse mähituna. Nüüd kasutatakse selle asemel aga kunstlikku ümbrist.

    Haggis on pärit Šotimaalt, kuigi paljud teised riigid on valmistanud teisi, sellele üsna sarnaseid roogi. 1826. aastaks oli see siiski selgelt šoti päritolu. 1826. aastaks oli see Šotimaa rahvusroog ja sümboliseerib šoti kultuuri.

    Haggis on Šotimaal endiselt väga populaarne ja seda serveeritakse traditsiooniliselt Burnsi ööl või rahvusluuletaja Robert Burnsi sünnipäeval õhtusöögi olulise osana.

    Šoti torupillid

    Torupill ehk Great Highland Bagpipe on šoti pill ja Šotimaa mitteametlik sümbol. Seda on kasutatud sajandeid paraadidel, Briti sõjaväes ja torupilliorkestrites üle kogu maailma ning seda on esmakordselt tõendatud 1400. aastal.

    Algselt valmistati torupillid puidust, nagu laburnum, pukspuu ja püstkuuski. Hiljem hakati kasutama eksootilisemaid puuliike, sealhulgas eebenipuud, kookospuud ja aafrika mustapuud, mis muutusid 18. ja 19. sajandil standardiks.

    Kuna torupillid mängisid olulist rolli lahinguväljal, siis seostub see ka sõja ja verevalamisega. Kuid torupillide heli on muutunud julguse, kangelaslikkuse ja tugevuse sünonüümiks, mille poolest Šotimaa rahvas on tuntud kogu maailmas. Samuti on see jätkuvalt üks olulisemaid šoti ikoonid, mis sümboliseerib Šotimaa pärandit ja kultuuri.

    Kokkuvõtteks

    Šotimaa sümbolid annavad tunnistust Šotimaa rahva kultuurist ja ajaloost ning kaunist maastikust, mis on Šotimaa. Kuigi loetelu ei ole ammendav, on ülaltoodud sümbolid kõige populaarsemad ja sageli kõige paremini äratuntavad kõikidest Šotimaa sümbolitest.

    Stephen Reese on ajaloolane, kes on spetsialiseerunud sümbolitele ja mütoloogiale. Ta on sellel teemal kirjutanud mitmeid raamatuid ning tema töid on avaldatud ajakirjades ja ajakirjades üle maailma. Londonis sündinud ja üles kasvanud Stephenil oli alati armastus ajaloo vastu. Lapsena veetis ta tunde iidseid tekste uurides ja vanu varemeid uurides. See viis ta karjäärile ajaloouurija alal. Stepheni võlu sümbolite ja mütoloogia vastu tuleneb tema veendumusest, et need on inimkultuuri alus. Ta usub, et neid müüte ja legende mõistes saame paremini mõista iseennast ja oma maailma.