Hindu mütoloogia - lühiülevaade peamistest raamatutest

  • Jaga Seda
Stephen Reese

    Hindu mütoloogia on tihedalt seotud hindu religiooni ja kultuuriga. Tegelikult on suur osa hindu tavasid, rituaale ja praktikaid tuletatud arhetüüpsetest müütidest. Neid müüte ja eeposeid on koostatud ja edasi antud üle kolme tuhande aasta.

    Hindu müüdid hõlmavad mitmesuguseid teemasid ning neid on tõlgendatud ja analüüsitud erinevalt. Need müüdid ei ole lihtsalt lood, vaid on sügav filosoofiline ja moraalne juhend nii täiskasvanutele kui ka lastele. Vaatleme lähemalt hindu mütoloogilisi tekste ja nende tähendust.

    Hindu mütoloogia päritolu

    Hindu müütide täpset päritolu ei ole võimalik kindlaks teha, sest need on suuliselt loodud ja edasi antud mitu tuhat aastat tagasi. Siiski järeldavad ajaloolased ja teadlased, et hindu müütide päritolu sai alguse aarialaste ehk indoeuroopa asunike tulekuga, kes rändasid India subkontinendile.

    Aarialased rajasid kõige varasema teadaoleva hinduismi vormi ning nad koostasid mitmeid kirjanduslikke ja religioosseid tekste. Vanimad neist pühakirjadest on tuntud kui veedad.

    Aarialaste eriline taust koos kohalike kultuuride mõjuga andis alust mitmetahulisteks mütoloogilisteks tekstideks, millel on sügavamõtteline tähendus.

    Vedadele järgnesid Ramayana ja Mahabharata, kangelaseeposed, mis saavutasid laialdase tunnustuse kogu subkontinendil. Lõpuks kohandas iga küla ja paikkond müüti oma traditsioonidele ja rituaalsetele tavadele vastavaks.

    Nende müütide ja lugude kaudu levis hinduism ka teistesse India osadesse ja sai järk-järgult üha rohkem järgijaid. Neid müüte tõlgendasid erinevalt ka pühakud ja askeedid, kes tõid esile erinevaid sügavamaid tähendusi ja tähendusi, mis olid tekstis varjatud.

    Vedad

    Vedad on vanimad hinduistlikud pühakirjad, millest pärinevad kõik teised tekstid ja müüdid. Need on kirjutatud iidses veda sanskriti keeles ajavahemikus 1500-1200 eKr.

    Vedad propageerisid tõe olulisust ja tähtsust ning olid juhiseks puhta ja auväärse elu elamiseks. Tekstidel ei olnud ühte autorit, vaid neid koostas, kirjutas ja korrastas Vyasa, varase hinduismi suur pühak.

    Vyasa jagas veedad neljaks osaks: Rig-Veda, Jajur-Veda, Sama-Veda ja Atharva-Veda. See jaotus tehti selleks, et tavainimene saaks neid tekste raskusteta lugeda ja mõista.

    1- Rig-Veda

    Rig- Veda tähendab teadmisi värsid, ja sisaldab kogumik 1028 luuletused või hümnid. Need värsid on veelgi rühmitatud kümnesse raamatusse, mida nimetatakse mandalad Rig-Veda hümnid ja luuletused on mõeldud pöördumisteks, et suhelda hinduismi peamiste jumalustega. Neid lausutakse tavaliselt selleks, et saada jumalate ja jumalannade õnnistust ja soosingut.

    Rig Veda annab ka samm-sammult juhiseid, kuidas saavutada vaimne õndsus jooga ja meditatsiooni abil.

    2- Yajur-Veda

    Jajur Veda tähendab sanskriti keeles jumalateenistust ja teadmisi. Selles veedas on umbes 1875 värssi, mida tuleb laulda enne rituaalseid ohverdusi. Jajur Veda jaguneb kahte suurde kategooriasse, mustasse Jajurveda ja valgesse Jajurveda. Must koosneb organiseerimata värssidest, samas kui valges on hästi struktureeritud laulud ja hümnid.

    Jajur-Vedat võib pidada ka ajalooliseks teoseks, kuna see sisaldab teavet põllumajanduse, sotsiaalse ja majandusliku elu kohta veedalisel ajastul.

    3- Sama-Veda

    Sama-Veda tähendab laulu ja teadmist. See on liturgiline tekst, mis sisaldab 1549 värssi ja meloodilist laulu. See Veda sisaldab mõningaid maailma vanimaid meloodiaid ning seda kasutatakse rituaalseks kutsumiseks ja laulmiseks. Teksti esimene osa sisaldab meloodiate kogumikku ja teine osa on värsside kogumik. Värsse tuleb laulda muusikaliste intonatsioonide abil.

    Ajaloolased ja teadlased usuvad, et klassikaline tants ja muusika pärinevad Sama-Vedast. Selles tekstis on sätestatud laulmise, laulmise ja muusikainstrumentide mängimise reeglid.

    Sama-Veda teoreetilised osad on mõjutanud mitmeid India muusikakoolkondi ja eriti karnatistlikku muusikat.

    Upanishadid

    Upanishadid on püha Ved Vyasa poolt koostatud hilisveedilised tekstid. Need on kõige enam loetud hinduistlikud pühakirjad. Nad käsitlevad filosoofilisi ja ontoloogilisi küsimusi, nagu olemine, saamine ja olemasolu. Upanishadide peamised mõisted on Brahman ehk Ülim Reaalsus ja Atman ehk hing. Tekstis deklareeritakse, et iga inimene on Atman, kes lõpuks sulandub Brahmaniga,see on kõrgeim või Ülim Reaalsus.

    Upanishadid on juhendiks lõpliku rõõmu ja vaimsuse saavutamisel. Teksti lugemise kaudu saab inimene paremini mõista oma Atmani või Mina.

    Kuigi Upanishade on mitusada, peetakse esimesi neist kõige olulisemateks ja neid tuntakse kui Mukhya Upanishadid.

    Ramayana

    Ramayana on iidne hindu eepos, mille kirjutas pühak Valmiki 5. sajandil eKr. 24 000 värssi ja mis jutustab Ayodhya printsi Rami lugu.

    Ram on Ayodhya kuninga Dasaratha pärija. Kuid hoolimata sellest, et ta on kuninga vanim ja soosituim poeg, ei saa ta võimalust troonile tõusta. Tema kaval kasuema, Kaikeyi, veenab Dasarathat, et ta annaks trooni oma pojale, Bharathale. Tema katse on edukas ja Ram, koos oma kauni naise Sitaga, pagendatakse metsa.

    Kuigi Ram ja Sita leiavad rõõmu lihtsast, askeetlikust eluviisist, purustab nende õnne peagi deemonikuningas Ravana. Ravana röövib Sita ja viib ta üle mere Lankale. Ram, kes on oma kallima kaotuse pärast valus ja vihane, lubab deemonikuninga alistada ja tappa.

    Mitmete ahvijumalate abiga ehitab Ram silla üle mere ja jõuab Lankale. Seejärel võidab Ram deemonikuningas Ravana ja naaseb koju, et nõuda trooni. Ta ja tema kuninganna Sita elavad mitu aastat õnnelikult ja saavad kaks poega.

    Ramajaana on jätkuvalt aktuaalne ka tänapäeval ja hindud vaatavad seda kui püha teksti, mis annab edasi dharma (kohusetundlikkuse) ja õigluse tähtsust.

    Mahabharata

    Mahabharata kirjutas püha Ved Vyas 3. sajandil e.m.a. Selles on kokku 200 000 üksikut värsirida, millele lisanduvad mitmed proosapalad, mis teeb sellest maailma pikima eepose. Hinduismi raames tuntakse Mahabharatat ka viienda veedana.

    Eepos jutustab kahe kuningliku perekonna, Pandavade ja Kauravade vahelisest võitlusest Hastinapura trooni pärast. Kauravad on pidevalt kadedad Pandavade oskuste ja võimete suhtes ning püüavad neid korduvalt kõrvaldada. Pandavad ületavad need takistused ja võidavad lõpuks Kurukshetra sõja. Nad valitsevad edukalt impeeriumi mitu aastat ja tõusevad lõpuks kataevas pärast Krishna surma.

    Mahabharata peamine teema on oma püha kohustuse ehk dharma täitmine. Üksikisikuid, kes kalduvad kõrvale neile määratud teelt, karistatakse. Seetõttu kordab Mahabharata põhimõtet, et iga inimene peab aktsepteerima ja täitma talle määratud kohustusi.

    Bhagvad Gita

    Bhagvad Gita, tuntud ka kui Gita, on osa Mahabharata'st. See koosneb 700 reast ja on koostatud vestluse vormis prints Arjuna ja tema vankurijuhi, Issanda Krishna vahel. Tekstis käsitletakse erinevaid filosoofilisi aspekte, nagu elu, surm, religioon ja dharma (kohus).

    Gita sai üheks kõige populaarsemaks tekstiks tänu peamiste filosoofiliste mõistete lihtsale esitamisele. Samuti andis see inimestele juhiseid nende igapäevaelus. Krishna ja Arjuna vestlused uurisid konflikti, ebakindluse ja mitmetähenduslikkuse teemasid. Tänu oma lihtsatele selgitustele ja vestluslikule stiilile saavutas Gita laialdase tunnustuse kogu maailmas.

    Puraanid

    Puraanad on tekstide kogumik, mis hõlmab mitmesuguseid teemasid, nagu kosmogoonia, kosmoloogia, astronoomia, grammatika ning jumalate ja jumalannade genealoogia. Need on mitmekesised tekstid, mis hõlmavad nii klassikalisi kui ka rahvapäraseid jutustamistraditsioone. Mitmed ajaloolased on nimetanud puraanasid entsüklopeediateks, kuna nende vorm ja sisu on väga mitmekesine.

    Puraanid on edukalt sünteesinud nii India ühiskonna eliidi kui ka masside kultuuritavad. Selle tõttu on need üks enim kiidetud ja austatud hinduistlikke tekste.

    Samuti arvatakse, et nad sillutasid teed India klassikalistele tantsuvormidele, nagu Bharatanatyam ja Rasa Leela.

    Lisaks sellele on kõige rohkem tähistatavad festivalid, mida tuntakse kui Diwali ja Holi, pärit Puranas'i rituaalidest.

    Hinduistlik mütoloogia populaarkultuuris

    Hindu müüdid on taasloodud ja ümber mõtestatud lihtsustatud kujul nii täiskasvanutele kui ka lastele. Telekanalid nagu Pogo ja Cartoon Network on loonud animeeritud saateid eepilistele tegelastele nagu Bheem, Krishna ja Ganesha .

    Lisaks sellele on koomiksisarjad, nagu Amar Chitra Kadha, püüdnud anda eepose olulist tähendust lihtsate dialoogide ja graafiliste kujutiste kaudu.

    Lihtsustades eepose sügavamaid tähendusi, on koomiksid ja multikad suutnud jõuda suurema publikuni ja tekitada lastes suuremat huvi.

    India kirjanikud ja autorid on samuti püüdnud müüte ümber kirjutada ja neid ilukirjanduslikus proosas edasi anda. Chitra Banerjee Divakaruni teos Illusioonide palee on feministlik tekst, mis vaatleb Mahabharatat Draupadi vaatenurgast. Shiva triloogia mille on kirjutanud Amish Tripathi, kujutab Shiva müüti uuesti ette, andes sellele kaasaegse pöörde.

    Lühidalt

    Hindu mütoloogia on saavutanud ülemaailmse tähtsuse ja tunnustuse. See on mõjutanud mitmeid teisi religioone, uskumussüsteeme ja koolkondi. Hindu mütoloogia kasvab jätkuvalt, kuna üha rohkem inimesi kohandab ja taasloob iidseid lugusid.

    Stephen Reese on ajaloolane, kes on spetsialiseerunud sümbolitele ja mütoloogiale. Ta on sellel teemal kirjutanud mitmeid raamatuid ning tema töid on avaldatud ajakirjades ja ajakirjades üle maailma. Londonis sündinud ja üles kasvanud Stephenil oli alati armastus ajaloo vastu. Lapsena veetis ta tunde iidseid tekste uurides ja vanu varemeid uurides. See viis ta karjäärile ajaloouurija alal. Stepheni võlu sümbolite ja mütoloogia vastu tuleneb tema veendumusest, et need on inimkultuuri alus. Ta usub, et neid müüte ja legende mõistes saame paremini mõista iseennast ja oma maailma.